Silicate Ontology

Seistes silmitsi ökoloogiliste kriiside ja ressursivaegustega, on arhitektid leidmas uut lootust vanades materjalides. Ringmajanduse põhimõtted on tõusuteel ning nii ehitiste kui materjalide taaskasutuses otsitakse kohapõhiseid lahendusi ülemaailmsetele probleemidele. Taoline probleemikäsitlus lähtub tihti globaalsest tehnokraatlikust kujutelmast, kus materjal on neutraalne element – abstraktne ning vahetatav ressurss – ning mis ei võta arvesse sellesse tihedalt kodeeritud kultuuripagasit.

Eesti ehituspraktika on aga näidanud, et ringmajandusliku mõttelaadi praktiseerimist ei pärsi pelgalt tehnilised väljakutsed, vaid suuresti just semiootilised komplekssused ning materiaalkultuurilised väärtushinnangud, mis tihti sumbuvad diskursuse tehnoloogiliste narratiivide melus. Materjali taaskasutus eeldab keskset nägemust, et ressurss on uut eluringi väärt – kuid milles seisneb väärtus? Mida teha juhul, kui ehitustehnilist potentsiaali varjutab põlvkondi läbiv sotsiaalne stigma? Vastuste otsinguil pöörame tähelepanu ühele Eesti enamlevinud ning vastuolulisemale materjalile – silikaattellisele.

Süsiniku säästmiseks on paslik tegeleda materjalidega, mis on kohalikult levinud, laialdaselt kättesaadavad ning hõlpsasti taaskasutatavad. See teadmine aga takerdub praktilisse paratamatusesse, et materjalid, mida soovitakse taaskasutada, ei kattu tihti nendega, millest soovitakse loobuda. Populaarset põhjamaist esteetikat kujundades leiavad meie rahvusliku alatooni ja soliidse imagoga looduskivid hõlpsasti uut elu, kuid 20. sajandi tehiskive, mis moodustavad suure osakaalu Eesti ehitusfondist ning lammutusprügist, kummitab endiselt okupatsiooniaja stigma. Silikaadi maine on niivõrd murenenud, et isegi muinsuskaitsealuses kontekstis käistletakse seda kui “äärmiselt argist, tavalist ja seeläbi ka väärtusetut materjali” (Mändel, 2019).

Sellele vaatamata pakub silikaat rohkelt võimalusi. Peale olemasolevate silikaatkivide uuskasutuse nõuab silikaadi taastootmine võrreldes savitellistega väiksemat toormaterjali osakaalu. Lisaks on pöördreaktsiooni abil võimalik silikaati temperatuuri, lubja ja veeauru mõjul vanast tellisest taasautoklaavida, mistõttu on sellel savi- ja betoonkiviga võrreldes väiksem energiakulu ja tekib vähem süsinikuheidet (Emley, 1917). 2021. aastani toimis veel Eestis üle saja-aastane kohalik tootmine ja tarneahel (AS Silikaat, 2021).

Silikaat näitlikustab seega ühtaegu kõrget materiaalset potentsiaali ning stigmast tulenevat madalat ühiskondlikku väärtust. Silikaadi lugu heidab valgust materjaliringluse tumedamatele tahkudele mis läänekeskses disainidiskursuses tihti esile ei kerki. Biennaali väljapanek kõrvutab materjali ja selle maine kujunemisloo – läbi kaleidoskoopilise vaate põimuvad narratiivid materjaliteadusest, Eesti arhitektuuri ajaloost ning kultuurilisest antropoloogiast, selgitamaks silikaadi põlatud staatust ning tulevikuvõimalusi. Näitus ergutab nii ülemaailmset kui kodupublikut mõtlema, kas ja kuidas on okupatsioonimaiguga materjalil võimalik puhtana taassündida.

Location

Date

Status